Mis on indiaca?

Olemuselt ja mängu ülesehituselt sarnaneb indiaca võrkpalliga, kuid mängimisel kasutatakse traditsioonilise palli asemel spetsiaalset sulgedega varustatud indiacapalli. Erinevused on ka mängijate arvu, platsi mõõtmete, võrgu kõrguse jms osas. Mäng ise on võrkpallist dünaamilisem ja vaatemängulisem ning sobib hästi ka väga erineva vanuse, treenituse astme ning füüsiliste võimetega inimestele.

Mängu eesmärgiks on saata indiacapall määrustekohaselt üle võrgu nii, et see maanduks vastase väljakupoolel ning takistada palli maandumist oma väljaku poolel. Võistkond tohib palli lüüa kolm korda (lisaks puutele blokeerimisel), et saada pall vastase väljakule.

Pall pannakse mängu pallinguga: pallija lööb palli üle võrgu vastase väljakupoolele. Palli mängitakse seni, kuni see puudutab väljakut, mängija keha v.a käsi kuni õlgadeni, läheb “välja” või võistkond ei saada palli määrustepäraselt tagasi.

Võistkond, kes saavutab edu, saab indiacas nii punkti kui pallinguõiguse.
***
Indiaca päris täpne vanus ei ole teada, kuid pärit on see sportmäng Lõuna-Ameerikast, kus seda mängisid Brasiilia indiaanlased, kes nimetasid mänguvahendit petekaks.

Euroopasse tõi indiaca Saksamaa Kölni Spordiülikooli õppejõud Karlhans Krohn, kes avastas selle spordiala enda jaoks Rio’s 1936.a. Saksamaa ongi indiaca arendamisel olnud juhtivaks riigiks tänase päevani. Kuigi Jaapanis on teadaolevalt üle miljoni mängija ja endiselt harrastatakse indiacat mängu sünnimaal Brasiilias ning ka USA-s, on ala arengu ja populaarsuse tõusu taga käesoleval ajal siiski Euroopa. Kõige aktiivsemalt tegeldakse sellega Saksamaal, populaarne on mäng ka Šveitsis, Luxembourgis, Austrias, Suurbritannias, Prantsusmaal, Slovakkias, Sloveenias ja muidugi Eestis.

Eestisse tõi indiaca Eesti Võimlemisliidu asepresident Viktor Saaron, kes tutvus selle mänguga 1996.a Šveitsis. Viktor Saaroni algatusel moodustati sama aasta sügisel Eesti esimene indiaca klubi ja 1997.a. kevadel korraldati esimesed Eesti karikavõistlused. Tänaseks on mäng levinud üle Eesti, tekkinud on hulgaliselt võistkondi ning mitmeid klubisid, mille baasil moodustati 1999. aasta maikuus ka Eesti Indiaca Liit.

Paljude juhuste ja isiklike kontaktide kokkulangemise tulemusel on indiaca arengut Eestis väga suuresti toetanud Elion. Elionis hakati indiacat viljelema 1997.a. suvel firma suvepäevadel. Spordiprogrammi raames tutvustas Spordiklubi Indiaca uut ja hiljuti maale toodud mängu, viis läbi tutvustava loengu ja näidistreeningu ning korraldas kohe esimesed võistlused. Neil suvepäevadel alanud kontaktid Eesti Telefoni ning Spordiklubi Indiaca vahel tõid indiaca mängijate ridadesse tõhusat juurdekasvu ning koos on spordiala ka aktiivselt populariseeritud.

Eesti Telefoni indiacamängijate tuumikust ning aktiivist sai alguse 1999. aastal Tartu Indiaca Klubi (TIK). TIK tegi ära väga palju tööd indiaca levitamisel, uute mängijate kaasamisel ning võistluste korraldamisel. Suuresti tänu Tartu Indiaca Klubi aktiivsele tegutsemisele leidis indiaca harrastamine laiemat toetuspinda just Lõuna-Eestis, kust võrsusid kõik Eesti tippvõistkonnad. Nüüd on, aga TIK-i eestvedajad moodustanud eraldi oma klubisid ning indiaca on levinud jõudsalt ka teistesse Eesti osadesse.

1999. aasta maikuus moodustasid Spordiklubi Indiaca, Eesti Telefoni Spordiklubi ja Tartu Indiaca Klubi Eesti Indiaca Liidu (EEIL), mille presidendiks valiti Ahto Orav Tartu Indiaca Klubist. Aegade jooksul on presidendid vahetunud. Liidu käekäiku on lisaks Ahto Oravale juhtinud ka Tarmo Kajandi, Aigar Tarre ja Tarmo Eres. Eesti Indiaca Liidu 5.presidendiks valiti 13.01.2018 Maarika Jaguson. Liidu juhatusse kuuluvad veel lisaks Maarika Jaguson’ile Hendrik Rikand, Einar Piir ja Arti Unt.

Liit on ametlikult käivitanud Eesti indiaca meistrisarja ning oma egiidi alla korjanud seni korraldatud karikavõistlused. Võistluskalendrit muudavad pingelisemaks ning täiendavad mitmed klubide poolt korraldatavad ning juba traditsiooniks kujunenud auhinnavõistlused.

1997-1999. aastatel kestnud tõsise ettevalmistustöö tulemusena toimus EEIL juhtimisel 26. mail Berliinis Rahvusvahelise Indiaca Assotsiatsiooni (IIA) asutamiskongress. Eelnimetatud kongressil osalesid riigid, kus indiacal on juba arvestatavad traditsioonid ning arvukas harrastajaskond: Saksamaa, Šveits, Brasiilia, Jaapan, Slovakkia ning Eesti. Eesti delegatsiooni kuulusid Eesti Indiaca Liidu president Ahto Orav, peasekretär Erge Heido ja asepresident Viktor Saaron, kes valiti IIA presidendiks ja ühtlasi peasekretäriks. IIA ametlikesse organitesse valiti veel 2 eestlast: IIA revisjonikomisjoni esimeheks EEIL revident Riina Kirber ning tehnilise komitee liikmeks Jaak Israel EEIL tehnilisest komiteest. Kongress võttis vastu IIA põhikirja, milles fikseeriti peakorteri asukohaks Eesti. IIA asutamislepingu allkirjastamise pidulik tseremoonia otsustati korraldada tulevase peakorteri asukohamaal ning see leidis aset 30. mail 2000.a. Tallinna raekojas. EEIL korrektne töö rahvusvahelisel tasandil, entusiastlik tegevus indiaca propageerimisel ning Eesti sportlaste kõrgetasemeline esinemine olid põhjuseks, miks Rahvusvaheline Indiaca Assotsiatsioon usaldas 1. maailmameistrivõistluste korraldamise au Eestile.

Kuna tolle hetke tugevaimad Eesti võistkonnad tegutsesid Lõuna-Eestis, siis otsustati korraldada 1. maailmameistrivõistlused indiacas 17.-19. augustil 2001. a. Tartus, TÜ Spordihallis. Aastal 2002. toimus World Cup Saksamaal Leipzigis. Järgmine MM toimus Jaapanis 2004. aastal. Samuti on toimunud 2. Indiaca MK-võistlused. Toimumiskohaks oli jällegi Eesti, täpsemalt Viljandi, kolmas MK toimus taaskord Eestis 2010. aastal, sest Šveits loobus korraldamast. Vahepeale on mahtunud 2 suurvõistlust: 2008. aasta Luxembourgi MM ja 2009. aasta juunioride MK Eestis, Nõos. 2011. aastal toimus 3-ndad Juunioride MK Poolas ning 2013. täiskasvanute MM Saksamaa. 2014. aastal toimusi jällegi Juunioride MK Luxebourgis.
2015. aastal Jaapanis, Saitama City’s toimus täiskasvanute MK. 2016 aastal toimusid juunioride MK Tartus.

Viimased suurvõistlused toimusid 2017. aastal Poolas, kus leidis aset 5.Maailmameistrivõistlused. Eesti indiaca-koondis tõi koju kaks kuldmedalit (naised – open klass ja seeniorid) ning ühe hõbemedali (mehed – open klass).

Järgmised suurvõistlused toimuvad:
- 2021 – Maailmameistrivõistlused Luxembourgis